Mõte .

Ma ei suuda enam kirjutada siia oma tegemistest kuna see samune mõte , mis siiani mind kiusab , ei lase mul sedda teha.
Ma tavaliselt mõtlen sellest 24/7. Pole aega , minutit ,sekundit mil ma sellele ei mõtleks ,aga nüüd täna hommikul see oli nii , ma ei mõelnud sellele.. see on ime.
Seda on igalpool , ma tunnen seda , ma näen teda , see oli selline valutav vastik , kiuslik , must mõte. Kuid selle kõige keskel leidub üks tuksuv süda ning ootab halbuse väljavalamist.
Kui ma olen ilma ,siis on see raske , kuna siis muutub mõte hullemaks. See paisub nii ,et ma ei suuda enam inimetseqaqi rääkida normaalselt. Ma jälle mõtlen sellele. Ime ,et ma seda veel unes pole näind. Ma ei saa seda kuidaqii välja rääkida , kui see lõpuks välja tuleb sis teate , millest ma mõtlesin. Ma olen nagu see ,kes üldse sellest kõige esimesena teab.. isegi tema ei tea , aga ta saab teada , kohekohe , ja ta ei jätta seda asja niisama , vaid ta tuleb , ja ütleb ja jääb.
Iga asi tema juures on mulle tuttav. Nagu oleksin see mina ise. Vahel ta vaatab , lihtsalt huvi pärast , pakub enda abi , aga see on kõik lihtsalt niisama , nagu kõikidega ongi. Aga siis , kui see samune tõde selgub ,siis ta hakkab tundma rohkem huvi ja see huvi muutuks isegi minu jaoks imelikuks , see veab välja selleni ,et tema enam ei suuda ja nii ta tuleb ja nii lähen mina.
Siis kui näen , tunnen ja kuulen sellest/seda , siis midagi muutub kohe kindlasti. Miski pöörab end teistpidi ja läheb siledamat teedpidi. Miski nagu headuse poole. Jah ,see , tema , ongi kogu see headus ,aga samas see on kartlikkus ja tundmine. Sellele ei saa vastu , see tuleb ise , mina ei kutsu seda , see tuleb ja jääb ja ootab. Alguses on see kartlik ja hirmunud , kui kõik selgub , muutub see leebeks ja heaks ja toredaks. Igas mõttes . See ongi see mõte , millele mina mõtlen , mida mina näen , kolm päeva nädalas , mida ma tahan näha , milleta mina ei suuda olla.