Hirm on suur , kurbus.

Appi. See on mu peas , mõtetes ,südames juba kaua aega. Ma nagu näeksin asju ette jasiis see ongi asi mida ma samuti nagu ette näeksin. Ma ei näe seda unes ega ka selles teises maailmas ,aga ma näen seda mujal.. nagunäiteks reaalajas ja endas ja temas ja meis.
See on õudne. Ma pole kunagi nii kartnud. Okei , ma kardaks midagi ,sis oleks see hirmus ,siis oleks see kohe midagi , nt tondid , kõrgus .. se oeks sel hektel. Aga see mida ma präegult kardan on koguaeg , igal pool minuga kaasa,eriti veel siis kui ma talle lähedale jõuan. Mul hakkab külm , ma hakkan värisema ja kartma , ühe teatud asja pärast mida ma olen juba rääkinud kelleqile aga see võis ka olla liiga suurest lootmisest. Ma kuulan palju laule hektel ja tegelen ise endaga ,enda mõtetega , et saada aru õigest. See asi pole kuigi loogiline , kuna ma ju olen neid dokumente näinud ,aga siiski , see on nagu just tema lähedus mida ma kardan. Ma tahan seda lähedust , aga samas ma kardan seda ja ma ei saa aru mis mul viga on. Isegi iga rõõmsam laul mida ma kuulan ajab mind kohe sellele mõtlema. Pole minutit kus ma talle ei mõtleks. See pole jällegi minuga vastassoost ,aga ärge nüüd jällegi mõelge ,et ma mingi lesbii olen. Ta meeldib mulle väga , ma isegi kardan teda , aga südames on miski muu . See ei ole normaalne. See on nagu hallid pilved ja päike koos- ei saa aru mis nüüd toimuma hakkab. Ainult 1 saab jääda.